Nuustaku Rantšo

Harimäe vaatetorn asub Käärikult 3 km Sangaste suunas. Harimägi on üks Otepää kõrgustiku suuremaid lavamägesid, viimaste mõõdistamiste järgi 211,3 m üle merepinna. Mäge on kutsutud ka Leenardi ning Leonhardi mäeks.
Sellel piklikul üle 2 km pikal kirde-edela suunalisel künnisel on kõige kõrgem edelaots (211,3 m). 1816-1819 teostas siin geodeetilisi mõõdistamisi rahvusvahelise tunnustusega astronoom ja geodeet Friedrich Georg Wilhelm Struwe (1793-1864). Harimäele tasub tulla igal Otepää kandis ringirändajal. 2003. aastal avati 28 m kõrgune puidust Harimäe vaatetorn, kõrgeima vaateplatvormi kõrguseks on 24 m. Sealt avanevad kaugvaated Otepää mägedeni ja üle Väikese Emajõe oru Karula kõrgustikule.

Täpsemalt loe siit

Elva jõe paisjärve kaldal asuv Hellenurme vesiveski on 1880-ndail mõisnike Middendorffide poolt ehitatud mastaapne punastest tellistest ja maakividest vesiveski. Sisustus - jahu- ja tangutootmismasinad- pärinevad enamasti 1930-ndatest aastatest. Nelja ja poole korruseline veski on töökorras ja seal on võimalik näha ja kuulda, mis saab veskisse toodud viljateradest, samuti maitsta neist tehtud küpsetisi. Töötab ka väike hüdroelektrijaam.

Täpsemalt loe siit

Muistseid aegu meenutavad Helme ordulinnuse varemed. Linnus, mis ehitati XIV sajandi esimesel poolel kahe loodusliku oru vahel asuvale mäeseljakule, pidas vastu üle kolme aastasaja. Linnuse all asub Ohvriallikas ehk Arstiallikas, kus noored neiud ohverdanud oma ilu säilitamiseks helmeid.
Linnuse varemetest põhja pool asuvad Helme koopad, mida on ka Põrguks nimetatud ning mis on kaevatud pelgupaigaks arvatavasti juba enne muistset vabadusvõitlust. Helme koopais on peamiseks vaatamisväärsuseks kaks saali. Esimene saal kujutab võlvja laega ruumi läbimõõduga 3,5 x 6 m ja kõrgusega 3,5 m. Teine säilinud koopasaal on peaaegu ümmargune ruum läbimõõduga 5,5 m, mille kõrgus lubab vabalt püsti seista.

Täpsemalt loe siit

Valga ja Võru maakonna piiril asuv Karula rahvuspark on Eesti viiest rahvuspargist väikseim – selle pindala on 123 000 ha. Rahvuspark on loodud Lõuna-Eestile iseloomulike metsa- ja järverohkete kuppelmaastike ning kultuuri kaitseks ja tutvustamiseks. Karula kõrgustiku maastik on vaheldusrikas. Metsade ja niitudega kaetud kuplid paiknevad kas külg külje kõrval või hajusalt, nende vahel on sood ja soostunud metsad, järved ja ojad. Karula kõrgustiku kõrgeim punkt on Rebasemõisas asuv Tornimägi (137,8 m. ü. m. p.), mis on ka suurima suhtelise kõrgusega (üle 60 m). Tornimäe tipus olevast vaatetornist avaneb maaliline vaade ümbruskonna maastikele, aga ka Otepää kõrgustiku kõrgematele tippudele. Karula rahvuspargi külastuskeskuses (Ähijärve küla, Antsla vald) saab rändur asjatundlikku infot rahvuspargi, selle vaatamisväärsuste ja matkaradade kohta, osta infomaterjale ning tutvuda püsi- ja hooajalise näitusega.

Täpsemalt loe siit

Otepää kõrgustiku kõrgeim tipp on Kuutsemägi (217 m.ü.m.p). Mäe platvormilt avaneb üks harukordsemaid vaateid Lõuna-Eesti kuplilisele maastikule. Väike Munamägi (207 m.ü.m.p.) on aga kõrgustiku üks tuntumaid mägesid. Mäe tippu ronimise vaev tasub end mitmekordselt -vaade ulatub üle 50 km. Väikese Munamäe kirdenõlval on allikas, mida ammustest aegadest peetakse Väikese Emajõe alguseks. Siit niriseb ojake mööda orgu alla ja kaob maasse, kust väljub alles all heinamaal, täiendades seal voolavat ojakest, mis suubub Pühajärve pargi kagupoolses otsas Pühajärve. Talvel tegutseb Kuutsemäel mäesuusakeskus.

Täpsemalt loe siit

Jõgeveste mõisas veetis kuulus Vene väejuht kindralfeldmarssal M. A. Barclay de Tolly oma viimased eluaastad. 26. mail 1818. a Barclay de Tolly suri, tema põrm balsameeriti ja asetati 1832. a nimeka vene arhitekti Apollon Štšedrini kavandi järgi ehitatud mausoleumi. Barclay de Tolly mausoleumis oleva monumendi on loonud silmapaistev skulptor Vassili Demut-Malinovski.  Mausoleumi keskel olevast avast põrandas pääseb keldrisse, kus asuvad vürsti ja vürstinna Barclay de Tolly sarkofaagid.

Täpsemalt loe siit

Otepää looduspark hõlmab 232 km2 künklikku ja järvederikast ala Valgamaa kirdeosas. Looduspark on loodud Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitseks ja tutvustamiseks. Mitmekesine ja vaheldusrikas loodus on suurepäraseks eelduseks aktiivse puhkuse veetmiseks piirkonnas.
Otepää looduspargis asuv Pühajärv on Otepää kõrgustiku suurim ja kauneim järv - pikkus 3,5 km, laius 1,6 km ning keskmine sügavus 4,3 m. Pühajärve ümbruse loodus- ning kultuuriobjektidega on võimalus tutvuda mitmel erineva pikkusega matkarajal

Täpsemalt loe siit

Otepää Maarja luteri kirik on Otepää vanim ehitis. 4. juunil 1884 pühitseti Otepää kirikumõisa saalis EÜS-I sini-must-valge lipp, millest sai hilisem rahvuslipp ja 1992. a riigilipp. Lipu bareljeefid, mille autor on skulptor Voldemar Mellik, avati kiriku seinal 1934. a (rahvuslipu 50. aastapäeval). Bareljeefid hävitati 1950. a, aga taastati skulptor Mati Variku poolt ja taasavati 15. juulil 1989. Otepää Kirikumõisa parki on püstitatud monument Jakob Hurdale, Otepää kirikus tegutsenud esimesele eesti soost pastorile ja rahvaluulekogujale. Pastoraadis asuvad Lipumuuseum ja Jakob Hurda tuba. Tehvandi Spordikeskuses on avatud Otepää Talispordimuuseum.
Otepää linnamäel asus muistne eestlaste maalinn, mida looduslikult hea asendi tõttu oli kerge kaitsta. Maalinna täpne tekkimisaeg on teadmata, kuid juba tuhat aastat tagasi oli ta muistse Ugala tähtsaim linnus. Praegu võib näha linnamäel 1224. a piiskop Hermani poolt rajatud kivilinnuse varemeid. Linnamäelt on leitud väljakaevamiste käigus teadaolevalt maailma esimene tulirelv.
Otepääl positiivsete energiaväljade olemasolu tähistamiseks püstitati 1. oktoobril 1992 Mäe tänavale Energiasammas. Energiasammas on sümboliks, et inimene on üks osake loodusest, kus kõige aluseks on loodusseadused, kus on tasakaal ja vastastikune sõltuvus.

Täpsemalt loe siit

Sangaste loss on saanud oma praeguse ilme aastatel 1870-80, mil krahv Friedrich von Berg selle esinduslikult välja ehitas. Lossi rajamisel võeti eeskuju Inglismaa Windsori lossist ning tänapäeval on see üks Eesti kauneimaid ja omanäolisemaid. Peamiselt kahekorruselise sopilise peahoone laskis mõisaomanik projekteerida arhitekt Otto Pius Hippiusel. 1883. aastal valminud historitsistlik hoone on väga liigendatud ning on saanud suuri mõjutusi neogootikast. Mõisasüda oli von Bergide omanduses kuni 1939. aastani.
Mõisa viimane omanik Friedrich von Berg (1845-1938) oli tuntud sordiaretaja. 19. sajandi lõpul aretas ta kohalikele oludele väga sobiva rukkisordi “Sangaste”. Ta oli ka Liivimaa üks esimesi autoomanikke. Lossipargis võib kohata haruldasi puuliike, millest paljud kasvavad Eestis vaid Sangastes.

Täpsemalt loe siit

Taagepera mõisahoone mõjub tõelise lossina (ehitatud 1907-1912) ning on üks Euroopa tähelepanuväärivamaid juugendi stiilis ehitisi, arhitektiks Otto Wildau. Praegu asub siin hotell-seminarikeskus. Mõisakompleksi peahoonele lisaks on huviväärsed veel väravahoone, maakivist tallid, vesiveski ja liigirikas park.

Täpsemalt loe siit